Me alustame rohujuure tasandilt. Liikumine vajab nime. Vaidlus käib. Aega enam pole, nime on vaja kohe ja praegu!

Mina pooldan nime Noor Eesti. Mõnedele meie hulgast on see kuidagi liiga suur. Liiga suur selle ajalooliste seostega. Liiga tähenduslik. Mitmetähenduslik. Samas on see tiba vanamoodne. Ja siis on seda veel võimalik seostada kindla erakonnaga.
Viimases küsimuses on meil täielik üksmeel. Erakonnastumist me väldime. Muud vastuväited aga… Suur nimi jah. Ent käsil ka suur asi.

Küll nimi tuleb.

Nüüd aga sellest, mille üle me ei vaidle. Sest me oleme selles täiesti üksmeelsed.

Alustame põhilisest. See on Põhiseadusest.

Lööme selle lahti või avame võrgus vastava külje, arvutiinimesed nagu me oleme, ja loeme kohe algusest.
Põhiseaduse 1.paragrahvis on kirjas “…kõrgema riigivõimu kandja on rahvas”.

Kas alla 18 aastane inimene kuulub rahva hulka?
Kahtlemata kuulub. Kas alla 18 aastane inimene on samuti kõrgema riigivõimu kandjaks? Minu meelest küll.

Tegelikult on alla 18 aastased praegu hääleõigusest ilma.

Miks ei ole Eesti kodanikul tema sünnihetkest alates hääleõigust? Miks ta peab ootama täisealiseks saamiseni?
Rahu. Kriitikutega on meil juba piisavalt olnud kokkupuuteid, teame küll praegu kõlavat vastuväidet – hullud, kas te tahate anda tittedele hääleõiguse?!
Kuulge, ega me tobud ole. Tited ja lapsed ja nõks alla 18 aastased peavad saama hääleõiguse, kuid selle realiseerivad nende vanemad.

Vanemad hoolivad oma lastest. Nad teevad oma laste tulevikule mõeldes parima valiku. Tulevikku suunatud valiku. Lapsesõbraliku.

Nii lihtne see ongi.
Ma tean, kriitikud ütlevad, et ei ole lihtne. Et on õudselt keeruline. Põhiseaduse muutmine nimelt.
Kui eesti rahvas ei taha hääbuda ega välja surra, siis pole miski keeruline.