ANDRUS KIVIRÄHK arvab EPL-is: Valimisõigus meie lastele Jun 13

Kuid iibe turgutamiseks ja lastega perede väärtustamiseks leidub ka teisi vahendeid peale rahaliste. Nagu näiteks lastele valimisõiguse andmine.

Loomulikult ei tähenda see seda – nagu mõned idee hukkamõistjad näivad ette kujutavat –, et edaspidi ilmub valimispäeval imiku voodi juurde selgeltnägija, kes üritab tite kohal pendlit kõigutades välja selgitada maimukese poliitilist eelistust. Samuti ei pea emad-isad hakkama oma lapsi mööda aeda taga ajama, et neid valimisjaoskonda kodanikukohust täitma viia, ega tule neil ka pikki tunde liivakasti serval istudes lunida: „No ütle, Juku, kelle poolt sa oled? Ütle, ole pai!”

Ei, arusaadavalt hääletavad laste eest nende emad-isad. Ja see on absoluutselt loomulik. Vanemad võtavad pidevalt oma laste eest otsuseid vastu, see ongi nende vanemlik kohus. Emad-isad teavad ju kõige paremini, mis nende lastele tulevikus hea on. Nad valivad oma lapsele lasteaia ja kooli, nad ütlevad, mida õue minnes selga panna, nad koostavad lapse menüü. Ja loomulikult on neil õigus langetada oma laste nimel ka poliitilisi otsuseid ehk siis panustada erakonnale, kelle poliitika ja tulevikuvisioon tundub neile kõige soodsam – just oma laste, mitte pelgalt iseenda heaolu silmas pidades. Mis ei välista seda, et vanemad oma lastega enne valimisi nõu peaksid ja nende arvamust arvestaks – kui nood teismeliseeas poliitika vastu huvi tundma hakkavad.

Ekslikud vastuväited

Need, kes leiavad, et lastele ei tohiks anda valimisõigust, lähtuvad ennekõike kahest argumendist. Esiteks mugavusest ja mõttelaiskusest sündinud vastuväide – nii pole kunagi tehtud. Las jääda kõik vanaviisi, sedasi on mõnusam. Aga valimisreeglid on läbi aegade muutunud. Kunagi sõltus valimisõigus inimese varanduslikust seisust ja vaestel polnud hääli. Nad said need. Pikka aega ei lubatud valimiskastide juurde naisi. Nad jõudsid sinna. Miks siis mitte laiendada nüüd valimisõigust ka lastele? See oleks loogiline. Nemadki on ju inimesed ja poliitikute tehtud otsused puudutavad neid kõige otsesemalt ning mis eriti tähtis – kõige pikaajalisemalt. Nemad peavad hakkama elama maailmas, mida praegu parlamendis ja valitsuses kujundatakse.

Lastel pole valimiseks piisavat kompetentsi? Muidugi, aga nende vanematel on. Ja muide, mitte keegi ei pane kahtluse alla nende vanurite kompetentsi, kes usinalt igal aastal valimistel osalevad, suutmata tegelikult enam ühiskonnaasjades orienteeruda ning sisuliselt lihtsalt müües oma häält armuannina jagatud kroonide eest.

Kui nüüd lapsed saavad valimisõiguse, muutub poliitikutele peibutavaks pigem suurte perede moosimine. Kui ühest perekonnast sõltub nelja, viie või isegi enama hääle saatus, siis on põhjust valimislubadustes lastele panustada. Aga seda Eesti-sugusel väljasureva rahvastikuga riigil just vaja ongi. Ja see on ka vastus teisele eitavale argumendile – lastele valimisõiguse andmine olevat ebademokraatlik, kuna sedasi koondub mõnede inimeste (lapsevanemate) kätte liiga suur võim, mis seab nad soodsamasse olukorda. Aga esiteks pole see mitte ainult võim, vaid ka vastutus. Üksik inimene võib öelda: pärast mind tulgu või veeuputus. Ükski isa või ema seda öelda ei või. Nemad peavad vaatama kaugemale, valima hoolikamalt.

Hädavajalikud lapsed

Ja teiseks, mis puutub soodustustesse, siis iga ühiskond peabki tegema valikuid. Mis on talle esmatähtis ja mis teisejärguline. Me ju üritame pakkuda soodustusi välisinvestoritele, et neid Eestisse meelitada. Veelgi olulisem on aga meelitada Eestisse lapsi.

Lastetoetustest kõneledes tavatsetakse korrata, et teatud mõttes on see raha külvamine lennukist. See pole vale, leidub ju perekondi, kelle jaoks need mõnisada krooni ei mängi mingit rolli, küll aga koormavad riigieelarvet. Lastele valimisõiguse andmine ei maksaks riigile midagi ja väärtustaks samal ajal ühtviisi kõiki lastega peresid, nii vaeseid kui ka rikkaid. Need pered tõstaks õigustatult eelisseisundisse just laste valimisõigus, mitte aga pääsemine üksnes negatiivseid emotsioone tekitavast lastetusmaksust.

See ei tähenda loomulikult seda, et lapsetoetused peaksid kaduma. Vastupidi, edaspidi on valijail – emadel ja isadel – võimalik anda oma hääled just nendele poliitilistele jõududele, kelle jaoks lapsed ning nende võimalikult turvaline ja mugav tulevik on prioriteediks. Sest paraku ainult sel kombel on meil võib-olla võimalik vältida Eesti ühiskonna totaalset raugastumist ja sellele järgnevat hääbumist.

Muidugi, maailma mastaabis polegi see ehk nii oluline, sest inimesi on ju ilmas niigi palju. Liigagi. Aga see on sama loogika, mis ei saa aru katsest päästa väljasuremisest hiidpandad või lumeleopardid, öeldes: „Ah, loomi on ju isegi palju, koeri-kasse kõik kohad täis.” Ehkki olemas on inglise keel, meeldiks mulle siiski, kui ka eesti keel välja ei sureks. Ma tean, minu eluajal see ei juhtu, nii et ma võiksin olla päris muretu. Aga ma ei saa, sest mul on lapsed.

Alikas EPL: http://www.epl.ee/artikkel/471178

Otsi